Neljapäev, 9. juuli 2015

Young Europeans' Seminar and back home!

Mu armas YES, ma olen niiiiiiii super tänulik, et mul oli võimalus selline punkt oma vahetusaastale panna! Aitäh kõigile,
kes mu laagri nii super toredaks tegite!! #YFU
Eriline tänu mu armsatele eestlastest vahetusõpilastele, te olite lihtsalt megalt toredad. eriline aitäh, toredatele eesti vabatahtlikele - isegi selle eest, et alguses oli kergelt shok miks nad niii ülbed ja imelikud on - ilmselt olin selleks ajaks liiga vähe eestlastega koos olnud... lõppude lõpuks aitasid nad ju mind.
Aitäh Aitäh Aitäh YES-i tiim- super töö.
29. juuni oli see päev, mida ilmselt oma vahetusaasta algusest saadik veidi kartnud olen. Oli aeg öelda "järgmise korrani" Rootsile, vahetusperele ja viimast korda mõtetes ka sõpradele.
Nii YES- siis tähendab "young europeans seminar- noorte eurooplaste seminar" - mitte mingisugust rõõmuhõiset, et vahetusaasta läbi on..
Ütlen kohe ära, et sellest tuleb pikk ja seletav postitus, sest ma tahan 3 aasta pärast ka seda vägevat laagrit mäletada!!! 
29. JUUNI 
Ärkasin kell pool 6 hommikul, sõin, pakkisin lõpuks kõik sisse, panin oma riide hunniku selga ja pisut enne kuut, oligi aeg sõita rongijaama. Mind tuli saatma terve mu vahetuspere. Host-isa vedas mu asjad autosse ja nii me sõitsime kolmekesi linna poole, vahepeal tuli ka Henrik peale ja rongijaamas ootasid Marko ja Martin.
Kuna meil oli lõpuks päris kiire, siis panime suht jooksuga sinna alla välja, et rongist maha ei jääks. (Kristiina kobastas täiega sel hommikul ja jäi rongist maha!!!) 
Igaljuhul, Marko oli mulle ülihäid šokolaadi küpsiseid küpsetanud ja Martin tõi Pressbyrast kohvi. Kallistasin kõiki kaks korda ja lehvitasin ja juba panigi rong uksed kinni, nii ma üritasin oma 100 kodinaga mingi koha leida, kuhu kõikide mu asjade jaoks ruumi ka oleks... nii ma siis seal valetasin ühele mehele, et mul on see koht ostetud, et ta peab oma kohvri sealt ära võtma :D :D 
Minu lennuk läks siis Kopenhaagenist. Sinna jõudes leidsin Marlene ülesse ja isis utlid juba ka teised võpid ja meie vabatahtlik. Check-in järgmiseks - mu kohver oli täpselt 23 kilo!!! Pärast seda juba turvaväravatest oli vaja ennast pmt riidest lahti võtta (arvestada kui palju riideid mul oli siis väga ei imesta, et kaua aega võttis). 
Kui turvaväravatest ka läbi olime, siis tundsin ainult sellist kergendust! Läksime Kristiinaga kohe oma terminali ülesse ja istusime sinna maha. 
Lend möödus kiirelt, halb üllatus Berliinis oli ilm, +30kraadi! Rootsis oli ju varem kaks nädalat lihtsalt sadanud....  Kohvrid tulid ilusti, käsipagasiga oli ka kõik korras. Alguses siis öeldi, et noh läheb 1 ja pool tundi aega bussini... okei, ootasime, siis jooksid ringi mingid vennad, kes ise ka väga hästi vist aru ei saanud, kes kuna ja kust tulema minema-peaksid... Lõpuks tuli teade, et me peame norrakatega samabussiga minema ja et nende lend on hiljaks jäänud ja, et meie kindalsti peame nad ära ootama... mis tähendas extra ootamist, lõpuks läks kõht ikka tühjaks kah, seega mingi jee, mitme eurised kuivad saiad lennujaamas! 
Lõppu selle ootamisel igaljuhul ei tulnud, ega tulnud, pärast 5 ja poolt tundi norrakate ootamist, tulid nad! Ja siis surusime ennast lihtsalt suvalt valele bussile, vno, see oli buss nr 10, aga me oleks pidanud juba 8-ga minema, seega, ega inimesed õnnelikud polnud, et nende bussikohad ära võtsime, aga me olime VÄGAGI väsinud sellest ootamisest.
kristiina teagi vahepeal pilti..
Kõik see 1 ja pool tundi bussisõitu läks magamise teel, ärkasin täpselt laagriplatsi jõudes, see oli räige kergendus lihtsalt. Lõpuks oli ootamisega kõik. Bussist lõpuks välja sai, tulid juba eestlased kallistama, mul oli lihtsalt nii hea olla, eestlased- eestlaste naljad!!! 
Edasi olid ka muidugi probleemid - kõigile oli kusagil ümbrik, kus oli paber lahkumis kellaga, kaelarihmaga - mille küljes kogu päevade plaan, lisaks kogu info su kohta - nimi, koduriik, vahetusriik, vanus, millises sööklas sööd ja kus magad. :)  - noh see oli kadunud, Kristiinal ka. Ehk ned topiti, kuhugi lampi valesse kasti ja no nad ei leidnud, jooksutasid meid infolaua ja reisitelgi vahelt! Lõpuks need leiti, panime reaalselt turboga oma toavõtmele järgi ja tuppa! 
Elamiseks oli meil sellised suured kivimajad, mis haiseseid kopituse järgi ja olid väga külmad! Aga seal oli suur voodi, teki ja padjaga- seega oli see kodu! :D
Minu toas oli Kristiina, Mirell, Triin ja Hele! ning palju aega veetis seal ka Egle. :D Kristiina ja Mirell käisid Rootsis vahetusaastal, Triin ja Hele käisid Belgias. 
Igaljuhul ma käisin kohe pesemas ära, sest see reisimine oli mind kolliks teinud. Pärast seda oli söögi aeg - sealt sai kohe teada, et söömisega siin hästi minema ei hakka.. tõsine ebamaitsev koolitoit.. oh kuidas ma igatsen Rootsi toitu - lisaks oli täiesti nõmedalt jäetud söömiseks ainult 45min..
Pärast seda algas Welcoming Ceremony, kus räägiti siis kõik lood ära. Tutvustati riike, korraldajaid, reegleid ja kava. Kõik oli ülesehitatud väga yfu-likult, mõnusalt ja lõbusalt. Vahepeal olid ka seal vabaaja sisustajad, kes kõik püstiajasid ja tantsima panid.. :) 
Õhtu lõpuks tuli kord YES Lounge -le, kus siis käis selline tavaline rahulik muusika, ja kõik kes olid +16 aastased said osta õlut ning üksteisega rääkida. Selline tiksumine kestis mulle essal õhtul väga väheseks, sest mulle oli selge, et üks hea uni pärast pikka päeva on parim, ka parim algus laagrile..

30. JUUNI
Hommik oli raske, kus pagan. Hommikusöögiks oli ka ainult POOLTUNDI, mis oli nagu üli vähe, sest paljud tulid veel hiljem ka.. Aga Opening Ceremony, algas juba 8.50. Kuna kõik eelmine õhtu kohal polnud, siis tehti see sama -welcoming ceremony- uuesti, ainult kiiremalt ja lühemalt. :)
Pärast seda algas esimene GH session, mis tähendas siis, et Eestlaste suur punt jagati kolmeks. Mina olin teises grupis ja minu grupijuhiks oli Eesti YFU vabatahtlik Sandra. Rääkisime kogemustest, mis vahetusaastalt saime ja asjadest, mis endaga kaasa tahame võtta ja mis maha jätta. Ühesõnaga tegime selgeks, et YES on üks viimane peatus ennem seda kodu-reaalsust.. Lõpuks läksime kõik ringi pikali maha ja Sandra luges meile ette loo, kus pidime mõtlema oma esimesele päevale, koolile ja perele jnejne, ja siis lõpuks olime selles päevas, kus me tol päeval olime, siis tuli koht "SEE ON SU VAHETUSAASTA LÕPP!" no mis ma ütlen, pmt enamus pisardasid sellepeale, sest no, keegi ju reaalselt aru ei saa seal, et nüüd ongi läbi.. 
Pärast seda oli lõuna aeg, no järgmine kord kui tõdesime, et toit on kehv! 
Pärast seda oli aeg YES PHOTO, ehk tegime selle suure YFU-pildi. 
ülikõva lihtsalt, mis eesti spirit kõigil oli, nagu näha, siis eesti lippe oli
ikka kõvasti.. Mina olen selle U tähe sees, see suur Eesti lipp pealt poolt, selle all,
olen mina! :) 
Pärast seda tegime ka oma Rootsi võpide ja sõpidega pilti. (vahetusõpilaste ja sissetulevasteõpilastega ühine pilt). Ning pärast seda ka muidugi eesti pundiga. Mina sinna ainult võp-ide pildile ei jõudnudki, aga ühispundile ikka. :) 
emotsionaalsed eestlased. Pilt: Jonatan Högström.
mina olen paremal pool, jälle selle suure lipu taga, paremalt teine/kolmas. :)
Pilt: Jonatan Högström
Armsad Rootsi!!!! Vägev, millised võpid. Mina olen täitsa keskel ja taga, väike
peanupp paistab!
Pilt: Jonatan Högström
Pärast seda olid vabaaja tegevused, mina enamus nende ajast vedelesin kusagil ja rääkisin inimestega juttu, ujumiseks polnud mul piisavalt suurt käterätti ja naistekandmisest nt ma huvitatud polnud. Üldse nii palav oli, et sportimine oli teise järguline. : D Aga mul oli sellest olenemata parim aeg oma lemmik gängiga. :) 

Siis oli aeg esimesel workshopil - mina valisin teemaks "tips and tricks to survive censored social media" mida juhatas Kaan Er, üks võp Türgist, kes käis aastate eest vahetusaastal USA-s. Ütleme nii, et ta mõte oli hea, teadmised ka tal olid, aga kuna see oli ta esimene workshop, siis tal see väga hästi välja ei tulnud ja kõik võpid- olid päris väsinud... :D :D :D :D Lõpuks tuli ja küsis otse, et mis sa arvasid sellest.. nägin kui kurb ta oli, seega ütlesin ta kohta jõhkralt head, et ta oli megalt tubli ja et esimene kogemus ongi selline imelik alati ja et, teine kord teab paremini ja et kõik võpid olid juba ennem täiega väsinud.. ma loodan, et ta ise jäi rahule... :) 
Pärast seda oli reflection groups, oma Eesti gruppidega. Kus siis andsime tagasisidet oma päevast. Ütleme nii, et neid kes oma töötoaga rahul polnud, oli päris palju. Aga no pole hullu, järgmine kord teeb paremini. Kõik on ju vabatahtlik ettevõtmine, mina isiklikult loodan, et kõik said hea kogemuse. :)
Siis oligi jälle õhtusöögi aeg - meid aeti teise majja sööma, ja seal oli normaalne söökla. Hea söök ka! oh see oli alles lust. :) Lõpuks oli meil vabaaja tegevused jälle, kus me ilmselt lihtsalt riided vahetasime või toas korra käisime.
Siis hakkas Plenary Session, kus siis hakati rääkima selle YES-i, põhiteemast - "Human rights in digitalized world!" - alguses rääkisid meie kaks laagrijutustajat - Cristian ja.. ma ei tea, mis selle naise nimi oli. Igaljuhul pärast seda tuli ka üks külalisesineja, Donata Colubro, kes oli Itaaliast, ning töötas seal ajakirjanikuna. Ta kõne oli kiire ja tabav. 3 ja pool punkti 5-st :D
Pärast seda oli meil jällegi YES Lounge ja vabaajategevused, jällegi + puntkid, sel õhtul, me siiski läksime sinna veidi kauemaks, arvan, et magama saime pärast kella kahte. Oli väga tore veel uute inimestega suhelda.

1. JUULI
Kolmapäev. Äratus ja hommiku söök jälle kella 8-st. Siis kohe pärast seda Plenary Session, kus see kord pidas kõnet Taani YFU-st pärit neiu, kes elanud Egiptuses nüüd pikalt, töötab seal jne. Rääkis sealsetest olukordadest ja kõigest mis ta seal teeb. See, mis minu arust tema jutust põhiline oli ja mulle meelde jäi oli - ära jää ainult internetti - ehk see kui sa võtad kõvasti sõna internetist, siis ole ka sama tugev ja tubli ja kaitse oma tegevusi-sõnu ka reaalsuses, sest reaalsus on see, et enamjaolt toimuvad asjad siiski reaalsuses.
Pärast seda oli workshop B, ma valisin teemaks "media and human rights" - läbiviijaks oli Irem Kuzukiran, ausalt öeldes mul häbi, aga mulle ei meenu kust ta pärit oli, või kus ta vahetusaastal käis, äkki üks riikidest oli Šveits? -.- Igal juhul, jah, ma arvan, et see oli üpris norm, kuigi veidi veniv. Alguses veniv - lõpuks aja puudus. Tüüpiline. Positiivne oli see, et me saime palju rääkida seega, plusspunktid sinna. 3punkti 5-st. :D
Siis tuli lõuna. Mingi imelik kisell ja mite küpsetatud tainas selle sees, ma ei tea, mis imelik saksa toit see oli reaalselt... pärasts eda mitmed kurtsid kõhuvalu üle.. :D
Vabaajategevused veetsin ühel madratsil õues vedeledes koos Eva-Maria ja Eglega. Meil oli vägagi lõbus ja sisukas vestlus. :)
üks nummi selfie millegi vahepeal Kristiina, Johanna ja Alinaga.
Pärast seda hakkas lihtsalt SUPER IGAV workshop, seda viis läbi üks YFU saksamaa kontoritöötaja, kes oli veel omakorda rase.. Me hakkasime siis tegelema Inimõigustega.. jagas meile välja kõik artiklid ja valisime välja millisega me kõige enam tegeleda tahame jne jne jne... igav oli, uni oli ja teiseks teised eestlased kellel töötuba juba läbi oli, lõbutsesid aknaall juba... -.-
Siis oli jälle reflection group +ICL session, no meil oli ainult reflection grupp, mis oli jälle lampi igasugu asjadest rääkimine, ehk eestlastele loeti jälle teiste eestlaste poolt sõnu peale ja natuke ikka jagasime muljeid kah.. :D See ICL sessioon jäi meil ära, sest vabatahtlikud otsustasid, et oleme seda juttu nagunii megalt juba kuulnud.. :) super.
Õhtusöögiks pidi jälle teise majja minema- jee norm toit..Mingid friikad vist olid.
Pärast seda oli veidi vabaaega ja siis viimane Plenary session. See kord rääkis üks Marco, ta oli kunagine vana võp- käis paar aastat tagasi ise YES-l, nüüd õpib IT-ndust ülikoolis, igaljuhul megalt lahedat juttu rääkis ja no mulle meeldiski ta kõige rohkem 5st- 5-spunkti!
Õhtu läks jälle edasi YES lounge's ja vabaajategevuste seltsis, nimelt otsustasime Kristiina, Elo, Miriami ja Helega, et me läheme valgusjoonistusse vms, no keegi ju iseenesest ei teadnud, mis seal toimub, mõtlesime, midagi ülivinget, tegelt oli lihtsalt see, et kaameral säri kauaks, erivärvi taskulambid kätte ja vsjo... no siis üritasime sealt poolepealt ära nihverdada, teadsime ju, et lounges on põnevam... lõpuks kristi oma suure feiliga ikka sai grupi päästetud, nii me läksime. See õhtu oli mulle ka YES-i reeglite rikkumine- okouuuuu, nimelt Miriam (käis prantsusmaal) oli oma toas ainus, ning me olime terve laagri taga muidu koos olnud, siis ta räigelt kaua lebotas meie toas, lõpus otsustasime me magama minna ja kuna tal ühtegi ruumi kaaslast polnud, ei tahtnud, et ta seal üksi oleks.. nii ma olin lahke ja andsin talle oma teise teki, ja kuna voodid olid parjaalt suured, siis rikkusime ühte yes-i reeglit ja magasime ühes voodis... :D :D :D :D :D :D :D

2. JUULI
Äratus oli eelnevatest varajasem. 7. 45 hakkas juba hommikusöök. Edasine põhimõte oli tutvustada päeva programmi, kus tehti selgeks, et nüüd on MEGA ACTIVITY aeg. Kõik olid jagatud erinevatesse riikidesse. Mina olin riigis Turais - ja mu üks grupi liider oli eestlane Martin ja mu grupis oli üks eestlane Johanna. Õnneks oli mul seal kaks jutukat soomlast, ehk oh kuidas ma kajaka maha panin, kui soomlasele ei meeldinud, et üks lätlane mingiks pool liidriks sai meie grupis, sest ta oli oma ponidest rohkem ärevil kui meie- pressi - tööst.. seega tuli soomlane ja ropendas nii et maa must soome keeles, no ütleme, et polnud ikka üldse raske aru saada. Neiu nägu lõi korra küll kahvatuks,s est keegi sai aru, aga edaspidi läks juba tunduvalt toredamatest nootidest...
PMT meile siis otsustati ära mingi riik, mida reaalselt ei eksisteeri, meil oli väga arenenud ja hea riik. Aga oli teisi riike nt kus ei leidnud inimõigusi ja polnud arenenud jne.. selle infoga toimusid erinevad asjad jne jne- mina olin grupi osas press- kes kirjutas asju ülesse ja pani need üle 'stendile' ülesse..
Vahepeal oli lõuna ja siis läks jälle edasi, siis läksime väiksematesse gruppidesse, valmistasime ette kõnesid ja esitasime neid.. kuna mul oli vahepeal päris paha olla, siis ma tuikusin magada pootest kõnedest.. pärast seda oli ka mu kurk jube valus ja punane - arstitädi ütles sellepeale, et õhtul mine osta YES cafe-st tonikuga õlut, see pidavat aitama. No jah siis, lahe arst.
Pärast seda oli õpilaste ja vabatahtlike vaheline jalgamatš, mida poole pealt nägin ja jee, juhu, õpilaed võitsid!!! 
Edasi oligi viimane nn kodugrupp, kus polnud seda tunnetki, et nüüd kohe- kohe ongi läbi.. siis oli aeg ühel jube kurval asja, mille nimi oli muidugi "closing ceremony" - sel hetkel muutus asi kurvaks, vabatahtlikud tegid erinevaid tantse ja tegevusi, tänasime seal kõike, Cristian ütles parimad sõnad jne jne, lõpuks oligi nii kurb olla, et valasin pisaraid ja teatasin Helele, et mina ei taha lihtsalt ära minna.. Lõpuks oli meil seal Talendi show, kus ka endale teadmata Kristi esinema läks.. nimelt rootslased otsustasid talentima minna oma midsommar tantsuga... väga mõttetu oli, aga kõigile endale meeldis, nii et, jeaah. :D
Selfie Hele ja Kristiinaga jjalka ajal..
Edasi YES Cafe, see tähendas, et PIIIDUU. Mina isiklikult tantsisin vahelduva eduga hommikuni välja, keegi ära väsis, siis olin nõus ainult korra välja minema, ja siis jälle, tundsin, et aasta otsa mitte tantsimine tahab nüüd selle vägeva yfu-seltskonnaga välja tulla... vahepeal leidsin inimesi, kellele vaja head-aega öelda, masendav, samaaegselt polnud mul endiselt tunnet, et nüüd ongi läbi.. Nautisin viimast õhtut täiega! Kui pärast kella 5t, sealt oma toapoole liikusin, nägin juba esimest bussi ära minemas. :(( Siis hakkas see olukord pihta: kõht on imelik, süda on paha, peakäib ringi, tahaks oksendada, ei taha minna, ei taha istuda...... 
Ise sain selgusele, et ma ei olegi ju niiii kurb, et mu vahetusaasta läbi sai, aga just see, et ma neid inimesi enam ei näe, et ma nendega koos ei lähe kuhugi workshoppidesse või peole... see teadmatus ajas lihtsalt oksele..
Lõpuks läksin ikka käisin pesemas ära - külm dušš pärast ülikurnavat ööd aitas, ütleme nii, et tunnet polnud üldse, et oleks öö otsa üleval olnud.. Lõpuks kell 6läksin jälle välja, sest rootslased hakkasid ära minema ja ma tahtsin hüvasti jätta. Nii raske oli..
Selfie, Hele?, Kristiina, Miriami ja mingi random tšikiga, kes lihtsalt pildile tuli... 

3.JUULI
Läbi nutu läksime lõpuks sööma hommikust, tegin kosutuseks 4 nutella saia ja täis tass musta kohvi.. Sel hetkel juba tunduski, et persse, nüüd ongi ju läbi.. :s

Pärast seda vedasime välja oma kohvrid, kotid - koristasime ära toa (meie tuba oli vist ainus, kes ka harja kasutas, aga me tahtsime viisakad olla). Pärast seda jätkus aega ainult mõneks ajaks, et veel sõpradele head aega öelda ja siis oligi aeg juba haneritta võtta, teha pilti oma varvastest, kätest ja soengutest... Panna kohvrid oma eesti bussi...... Saime siis veel YES-i ajakirja ja lõunasöögi koti. Bussis pmt kõik kohe magasid.
Kunagi Poolas tegid Sanda ja Henri meile mälumängu uudiste ja asjade kohta, mis vahepeal Eestis toimunud- juhtunud on. (Edgari jalg, Ex- presidendi proua suudlus, EKRE julmus jne - küik mis kollane oli, oli kristile teada, targemad küsimused jäid tahaplaanile..) :) 
Siis jõudsime kuhugi Mc-i, Poolas. Tellisime oma 40 inimesega eined ära, sõime ära, pissisime ära ja oli aeg minna ratastele jälle. 
poepeatus, kõik on megalt energilised, nagu näha..
Järgmine peatus oli Warzzav või kuidasiganes seda Poola linna ka ei nimetata. Seal oli meil veidi shoppamis aega (meie kassa ei töötanud, seega ei saanud poolas kohukest osta ega kommi -.- ) ja siis oli mei väike mäng ja massaazi ring. Ja sõime bussis. PS! inimesed seal poe juures vaatasid megalt imelikult, kui me oma mänge tegime või masseerisime üksteist.. mingi tüüp isegi küsis, kas talle ka teeks. :D
Siis tuli kõige piinarikkam asi üldse - ÖÖ BUSSIS - appi kui masendav.. nii vähe ruumi, nii vähe õhku, nii palav, nii külm, nii pikk sõit, nii pikad jalad, nii valus selg, ärkasin lihtslat pidevalt öösel üless ja vaatasin kuidas kõik teised magasid!! Ja siis mu see hirm ka öösel bussiga sõites, et bussijuht jääb magama, ja no meil oli oma ette imelikud bussijuhid ka, nii et väga ei imestanud ka kui oleks juhtunud. :D 
Naljakamad juhtumid: üks kutt magas suu lahti ja pea kuklas, selline tunne, nagu tahaks talle natuke vett suhu valada, üks sakslane, kes meiega eesti sõitis - ta oli mingi pea vahekäigus ja jalad istme peal... vahekäik oli üldse rahvast täis... oleks ka tahtnud noo.. :s
4. JUULI
Hommikul kell 6, ma enam und ei saanud, teised tukkusid, kella 7 paiku tegime siis peatuse ühes Leedu statoilis, pesime hambad, käisime pissil ja sõitsime siis kohe edasi, et jõuda söögikohta "19.kilomeeter" ilmselt paljud teavad, Leedu söögikoht, kust kohast 19 kilomeetrit läti piirini...
Käisime sõime seal, šnitsel ja hull söök kohe hommikusöögiks oli päris karm - aga sams teadsime et järgmine kord sööme alles õhtul kodus.
Pärast seda hakkas ka pihta see jama, kui pandi käima bussis Eesti laulud, lauldi Mari Jürgensi? - Paradiisi.. jne jne muud eesti lood, siis tuli ka Henri (üks vabatahtlik, kes käi Saksamaal) jutuga, kui hea ja ilus kodus on, nii hakkas Kristi nutma, sest tal oli ilmselgelt jällegi liiga kahju, et ta peab inimestele head-aeg ütlema, ja neid mitte nägema.. :D Tagasi mõeldes oli see ikka megalt hea, et seal nutta sai, nii ei nutnud ma nii palju kui pere nägin!
Eesti piirile saime siis oli terve buss üks nutu-koor!!! (praegu mõeldes tulevad kõik ihukarvad püsti ja külmavärin sisse) Teate seda tunnet, kui teil lauldakse kui ilus on kodumaa, kuidas sõidad mööda männimetsa ringi ja tunned seda lõhna... ja siis sa sõidad oma bussiga täpselt männimetsa kõrvalt mööda - ma ei tea, kas asi oli magamatsest, aga mulle tundusid need asjad nii emotsionaalsed lihtsalt... 
Samas siis kui Eestis juba olime, olin ma jumala normis. Pärnus ütlesime head aega poolele grupile ja sõitsime edasi Tallinna..Seal tekkis mul jälle väike närv ja väsimus sisse, tänu sellele läks ka südapahaks, nii et nii ma vedelesin seal vahekäigus... 
Lõpuks olime Tallinnas, siis oli kõigil räiged ära tundmis rõõmud - kristi, vana loll pea isegi ei teadnud enam kuidas tallinna lipp välja näeb, nii et esitasin veidi lampe küsimusi seal....
Igaljuhul lõppude-lõpuks me jõudsime sinna Falgi teele välja, ag akuna meie vanematele oli saadetud kiri, et jõuame kell 5 alles, siis polnud seal pmt mitte ühtegi vanemat.. :D seega meie pidime hoopis neid ootama..
Tegime grupipilti rääkisime juttu, lõpuks nägin, mu peree......Autodest oli suva, jooksin neile vastu, kallistaisn, kõik oli tore ja hea! ja siis nägin oma ime armsat pisikest uut ilmakodaniku Cris-Robinit!!!!!! siis ma ei jaksanud enam pisaraid hoida- niiiiiiiiiiiiiiii armas laps, issand kui tore oli lõpuks näha teda.. ja käes hoida. oooeh. (nüüd paar päeva olen taga igapäev koos olnud..)

KODUS
Siis sõitsime lõpuks koju. Kodus kasutasin imeliku väljendit " kus TEIL siin see ja see on" ehk raske oli aksepteerida seda, et ma ka elan siin. Palju oli muutunud ja kõik oli lihtsalt niii armas. :') muidugi oli kohe plaani võetud krisit lemmik toit, lisaks oli veel kooki ja maasikaid - oeh, ma olin täitsa täis nuumatud!!!! 

JÄRGMINE PÄEV
mõtlesin siis mina vaikselt, et kuna meil pesumasin on kodus katki, et läheme siis maale pesu pesema, otsisin ka oma kohvrist mõned vanad hilbud ja viskasin kotti.. Jõudes siis maale, kõnnin rahulikult autost välja, lõpuks jõuan garaaži juurde, kus tihti istumisi peame (tuulekindel koht) ja seal tervet oma suguvõsa nägin... siis ma olin nii hämmingus, ma ei saanud midagi aru, mida paganat nad seal teevad, ma ainult ju läksin riideid pesema sinna!!! 
Lõpuks oli ju väga armas, et kõik olid tulnud ja oli tore koos rääkida jne jne. :) aitäh aitäh, meeldiv oli. aga ma olin pidevalt megalt väsinud, seega oli veidi raske kah.


Nüüdseks olen jõudnud koju, kaotanud hambast killu, selle hamba ära parandanud, käinud kinos Minione vaatamas ja veetnud tohutult aega oma kahe lemmik kutiga! 

väiksed/suured margi täis tegemised.. kodugrupis rääkis keegi, et lärmata ei tohi, nii ütles, üks vabatahtlik, jah need seinad on nagu paberist... kõik hakkasid naerma, mina ütlesin sellepeale tõsiselt - ma mõtlesin, et see on kivi.. ehk reaalselt ju tegemist mingi kivimajaga... ja siis kõik hakkasid minu üle naerma, sest noh.. kristi ilmselt unustas ära, et see on lihtsalt üks väljend eesti keeles ja üritasin oma arust tarka panna.. welll done!

Teine - sollichiller-id, tallinnlased räägivad sollichilleritest, et kuidas grupiga seal käivad, ja eriti mark kui mingi teine grupp sinu koolis tuleb ja et kui rõve, kui mingid välismaamehed vahivad... lõpuks sai kristil kannatus otsa ja küsis ära - miks nad käivad sollis- ehk sis minu jaoks solaariumis mitmekesi...mina kui mitte tallinnlane ei mõelnud ju koheselt, et soll on ka - solarise keskus! :) nii palju siis solli-chilleritest ja kristist-kui maakast.

aahaa- siis kui ma ühest grupist välja tahtsin hiilida see vabaajagrupist, siis ütlesin, et "jube kiire on" ja viibutasin näpuga just käekella peale (kaks päeva enne kandsin kella) aga just sel hetkel olin ma selle muidugi tuppa unustanud, nii ma tegin tähtsat nägu ja viipasin muudkui 'käekellale' kui kiire ikka on minna... - tubli kristi, viis pluss. :)  

Mõtlesin, et tõmban selle postitusega joone alla oma vahetusaastale (kuigi JO on puudu), siiski kriips alla ja üle jäänud tegevused tulen ja kirjutan ülesse oma teise blogisse - uute blogisse - uus kristi (tunne küll) ja uus algus (midagi sai ju siiski lõpetatud).
Igaljuhul mu uued blogipostitused hakkab tasapisi sealt poolt leidma - https://kohviarmastus.wordpress.com/ - sest ma ei taha, enam siia midagi panna, tahan, et see blogi oleks puhas ja et tulevastel yfu-katel oleks lõbus lugeda..



YES lounge ja Cafe


läbiviijad, vno see tsikk lihtsalt tõlkis kõik jutu saksakeelde ja Cristian tegi head tööd..

eestlased ja hommikuvõimlemine - nagu meie ELO-l

grupipilt tallinnlastega- ma ei tea, mika ma ossitan..
Veel kord veel. SUUUR AITÄH!!
Elagu Eesti!!!
/mõne teise korrani

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar