Pärast vaheaega oli jälle raske kooli minna, nagu ikka.
Esmaspäev algas vaevaliselt ja pärast kooli tõttasin kiirelt koolist rongijaama, sõitsin Hässleholmi, seal ootasin rongi Malmösse. Sõit võtab terve tunni ja kuna ma olin juba väga väsinud siis pool unes see sõit mööda läks. Kohale jõudes ei leidnud kuidagi Almat (mu noorem kontaktisik) ülesse, aga lõpuks pärast mitut smsi ja kõnet saime kokku, jalutasime ta õe korterisse, et mu pakid ära tuua. Oh jumal, kui rasked need olid.. :D Aga vahva oli ikka, sain esimest korda oma kontaktisikuga rääkida/jutustada vahetusaastast, ja see oli nii hea, sest ta tuli see suvi tagasi oma vahetusaastalt, ja teadis ikka ja jälle kuidas need lood on..
Tagasi minekuks võtsin rongijaama bussi, sest nii raskete pakkidega oli võimatu peaaegu, et käia.
Hässleholmis läksin pool jooksuga oma bussi peale, sest no ei tahaks maha jääda ja tund aega oodata..
Bussijuht rääkis muga midagi rootsi keeles mu rasketest kodinatest, ega mina ka aru ei saanud ja tema mulle inglise keeles ka ei tahtnud seletama hakata, nii ma siis sõbralikult naeratasin ja läksin istusin maha.
Koju lõppude lõpuks jõudes muidugi hakkasin kiiruga pakke lahti tegema, oh seda õnne ja rõõmu, kui palju magusat ja muidu vajalike asju!!
Pere väga kohukestest sillas polnud, sest no nad ei saanud korralikult arugi mida ma neil süüa käskisin, nii et pugin siin ruttu ära oma kohukesed, enne kui pahaks lähevad. Ühe must leib on sügavkülmas, saab halvematel päevadel välja tuua. :D
Teisipäeval, neljandal novembril (jah, juba on november..) käis äratus kell pool 9 ja üldse kerge polnud ärgata.
Kiire kohvi ja mustleib juustuga, muidugi kohuke hommikuks, ja juba oligi Ronny siin ja alustasime retke 140 kilomeetrit põhja poole.
Mina, host ema, Ronny ja Martin. Esimesed kaks tundi tundsin ennast kogu aeg nagu räigelt peata kana. Kogu aeg, ei tea kus ja enamjaolt ei leidnud kohti, kus leida asju, mida vajasin. Tüüpiline. Aga sellegi poolest sain omale riideid juurde ja vajalike asju. Kokku olime seal vist nii 5-6 tundi. Aeg läks väga ruttu. Sinna sõites külastasime lõhe söögikohta, kõik asjad koosnesid ainult lõhest, oli väga maitsev. :3 Ja tagasi sõites McDonalds- vana hea!
Seega mina olen väga rahul, tahaks tagasi minna, aga enne vahetusaasta lõppu. Ja olen üliõnnelik, et host emal oli võimalus see retk kaasa teha!
Paar küsimust ja vastust:
Kuna sa Eesti tagasi tuled?
YES seminar saab läbi 3juuli, siis hakkab buss Berliini lähedalt liikuma.. 3juuli õhtuks vast kodus.
Kas igatsed oma vana klassi?
Otsest igatsust küll pole, aga vahepeal lihtsalt tunnen, et vana klassiga oli lihtsalt hea ja mõnus koolis käia. Praeguses klassis rohkem kõik ühesugused tuimad. :D
Mida igatsed kõige rohkem Eesti juures?
Eesti juures, kui riigi juures igatsen seda tarka otsust mitte liialt immigrante vastu võtta, siin olles mõistan seda Rootsi ülisuurt viga, võtame kõik vastu, kes tulla tahavad. Rootslased ise surevad nii välja, sest no näiteks, kui oled rootslane, pead oma hambaravi eest kirvest hinda maksma, noh nagu Eestiski, aga kui sa oled immigrant, siis sa saad tasuta, kuna sul pole kodakontsust ja kõike seda paberi jama aetud.. Niiet kõik jalad selga ja Rootsi elama.
Aga reaalselt kõige rohkem igatsen oma Eesti sõpru. Otseselt ülisuurt igatsust pole, aga tahaks vahest, et keegi mõistab sind, teeb suga koos kõike neid uusi asju jne jne. Praegu ei ütleks, et mul siin sõpru on, kõik on sellised ligadilogadi tuttavad.
Ja üle üldse on Rootsis sõpradega nii, et ühed sõbrad koolis, teised sõbrad trennis, kolmandad sõbrad pärast seda kõike.. Kui üldse aega on..
Pilte saate fbst vaadata. Host ema ikka postitab neid sinna.
//love
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar